Eneken Maripuu on Eesti skulptor ja kuraator.
Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Sõitsime perega Tallinnast Tartu poole. Mõtlesime välja maantee-näituse, mis võiks olla tee ääres hologrammina. Kujutised võiksid olla Tallinn-Tartu mnt äärsete kohtadega seotud kangelased, kes räägivad legende ja pärimusi neist paigust. Need hologramm-skulptuurid oleksid nähtamatud kui sa neid näha ei soovi aga nähtavad kui neid soovid. Samas autos peaks olema võimalik valida, kas neid soovid käivitada ja vaadata-kuulata või mitte (autojuhi jaoks roolis tõenäoliselt häiriv). Tallin-Tartu mnt elav hologramm-skulptuuride teos oleks meelelahutuslik ning samas hariv.
Pärast selle idee genereerimist ja vaimusilmas ettekujutamist tundus sõit Tallinn-Tartu maanteel ilma nende skulptuurideta kuidagi lage ja tühi… Ma teen oma peas taolisi projekte väga sageli, need on seal vahel nii valmis, et reaalne teostamine ei pakugi enam pinget. Hologramme poleks ma tehniliselt võimeline teostama mujal kui oma peas. Ma loodan, et nüüd kui keegi on selle teksti läbi lugenud, siis on see skulptuuri-idee elavnenud veel kellegi jaoks ja juba peaaegu ongi kujutletava hologrammina olemas.
Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
Esimesena meenub mulle vanaema pärandatud õmblusmasin, millega ma kunagi õmmelda ei saanud, temast polnud paraku õmblemisel mingit kasu. Koguaeg oli masinaga mingi jama. Lõpuks tuli ikka käsitsi õmmelda. Sellest õmblusmasinast sai skulptuur. Esitasin selle Eesti Kujurite Ühenduse pisiplastika näitusele. Masin sai kaetud hõbedase trikotaazhkangaga, mille õmblesin masina vormi järgi käsitsi. Kuidagi hea meel oli, et temaga midagi ikka teha sai. Käsitöömasin sai selle töö nimeks.
Viimati vaatasin jalgrattahoidjaid selle pilguga, et nad on küll ilusti ühtlase vahega paigutatud ja mõjuvad üpris kenasti aga praktilisest seisukohast pole kasutajasõbralikud. Jalgrattahoidjad, mis ei hoidnud ratast. Sinna saab küll ratta lukuga kinnitada sel moel, et siis rattaluku kinnitus hoiaks ratast püsti. Kas neil oleks siis rohkem mõtet kui nad oleksid hoone juures esitletud kui skulptuur? Mis mõte neil siis oleks? Rütm, rutiin ja süsteem ilma praktilise väärtuseta? Absurdimonument?
Minu kodu lähedal on silotornid, kaks tükki. Väga jõulised. Ehitatud nõukogude ajal, tänapäeval silotornidena enam kasutusel ei ole. Kuidas neid hetkel täpselt kasutatakse, pole lähemalt uurinud. Küllap nad ikka mingis majandustegevuses kasutuses on. Silotornide kohalolu tuletab mulle alati meelde nende ehitamise aega, mõjuvad ajastu monumentidena. Võiks muidugi küsida, kuidas teised inimesed neid torne tajuvad. Erinevatel generatsioonidel võib see taju olla erinev. Kuna kaks torni seisavad kõrvuti, meenub 11.september 2001 ja New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksitornid, mis on lihtsalt väga jõuline kujund.
Millele-kellele teeksid monumendi või millise skulptuuri, kui ühtegi piirangut poleks?
Ma olen oma perekonna-fänn. Ma tahaksin neist kõigist teha skulptuuri. Kuna minu esimene valik on alati minu perekond ja alles siis kõik muu, siis oleks siin ühendatud täpselt see, keda ja mida ma kõige rohkem armastan. Mõttena tundub esialgu hea kui saaks ühendada kaks mulle armast teemat -skulptuur ja perekond. Reaalsuses võib see olla väga keeruline…
Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti/ausammast?
Rahu ja vaikus vääriks ausammast. Mulle tundub, et see on defitsiit. Ma arvan, et see peaks olema selline koht, kuhu inimene saaks minna ennast kuulama. Informatsiooni ja ärevust on meie ümber väga palju. Seda hulka ei jõua keegi ära seedida ja see kurnab inimese vaimu. Ma ei arva, et see peaks olema absoluutne vaikus aga ma arvan, et see võiks olla loomulik vaikus a la ritskasirin põllult aga inimese poolt toodetud heli võiks olla välja lülitatud seniks kuni tekib vajadus selle järgi. Ma pean selle vormi peale veel mõtlema. Võib-olla on sel telgi või kookon-kiige kuju, millega saad liikuda loodusesse aga võib-olla hoopis säästlikum ja oleks mingi rahu ja vaikuse müts või kaitsev kiiver, mille abil endale see keskkond lihtsa vaevaga tekitada. Ehk oleks väga suure tiheasustusega kohtades võimalik selliseid kiivreid või mütse telgist laenutada? Kui suuta tasakaal saavutada rahu ja vaikuse ning paraja hulga suhtlemisega, siis usun, et see võiks inimeste vaimsele tervisele hästi mõjuda. Aga või olla on see väärtus hoopis tasakaal, milleni ma siin nüüd jõudsin.