Urmas Lüüs on Eesti kunstnik, kes töötab ehtekunsti, skulptuuri ja installatsiooniga. Ta on ka aktiivne kirjutaja, tegutseb ka muusikas ja teatris.
Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Nähtamatud skulptuurid on üheks mu põhiliseks tõukejõuks. Uue installatsiooni või teose loomine võtab aega. Mõnikord lausa pool aastat. Selle ajaga jõuad mõelda hunniku erinevaid versioone, milline see skulptuur veel võiks olla. Kui teos valmis, ei anna need uued tekkinud ideed enam rahu ja alustad sama nõiaringi. Üks asi viib teiseni, pidevalt tekivad uued seosed, uued lahendused, uued võimalused, uued fantaasiad. Tavaliselt kritsendan uued uitmõtted paberitükkidele, mis seisavad riiulil virnas. Vaatan neid vahel. Valin välja kõige köitvamad. Hakkan neid edasi arendama. Mõni tahab saada terviklikuks näituseks, mõni rahuldub lihtsalt lihaks saamisega ja rändab sinna, kus mõnda mu tööd eksponeerida või müüa soovitakse.
Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
Kuna ma kasutan oma loomingus väga palju leidobjekte, siis pole praktiliselt ükski ese kaitstud kunstiks saamise eest. Mind huvitavad asjade performatiivsed potentsiaalid. Iga asjaga saab midagi teha. Hambaid pesta, uksi avada, istuda, ringi sõita jne. Seega on igas esemes olemas mingi võimalik performance, installatsioon või skulptuur. Et anda asjadele lisatähendusi, olen neid ümber konstrueerinud, sepistanud, keevitanud, sulatanud, katnud, lihvinud, graveerinud, pildistanud, modelleerinud, kopeerinud jne. Asjad on mäluga materjal. Need pole süütud nagu tühi lõuend või poeriiulist võetud raualatt. Tarbeesemetel on kõigil mingi ajalugu, kasutusjäljed, kontekst, lugu. Hakates eset ümber tegema, lisan selle originaalsele loole omapoolseid kihte. See on nagu raamat, mille sa kirjutad kellegi teise poolt kirjutatud teksti ridade vahele.
Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti?
Ma usun et lisaks monumentidele, oleks vaja Eestis ka aktiivset monumentide olemust lahkavat diskussiooni. Taaskord pinevamaks muutuvas õhustikus kerkib ikka üles küsimus, kas kusagil peaks olema üks vene tank, mis vaatab lasketoruga Eesti suunas. Millal üldse saab mingi skulptuur valmis? Kas hetkel mil tähtis nina linnavalitsusest punase lindi läbi lõikab? Või kui selle läikivpronksine pind loodusjõudude käes rohepruunikirjuks tuhmub ja linnud valge paruka pähe situvad? Või kui haldusosakonna saadetud tööline selle elegantse lohakusega siiruviiruliseks poleerib ja lindude vastu okaskroonib? Või kui poliitilistes tuultes kunagine kultuuriheeros antikangelaseks kuulutatakse, nöör kaela visatakse, alla heidetakse ja läheduses olevasse jõemutta uputatakse? Miks me loome monumentidena üldse selliseid keset platsi püsti aetud munne? Kui ma saaksin luua ühe monumendi, siis ma pühendaksin selle “muutumisele” ja “kohanemise ilule”. Looksin monumendi, mis ei saa kunagi valmis ja transformeeruks pidevalt ühest vormist teise.