Edith Karlson (1983) on skulptor, kelle loomingu peategelased on enamasti inimesed ja loomad. Koeri, karusid, lõvisid, linde ja teisi loomi peaks tema töödes vaatlema sümbolite, allegooriana. Figuurid Karlsoni loomingus viitavad hirmudele, mis kaasnevad nii kunstnikuna töötamise kui ka ühiskonnas toimimisega. Oma teoseid esitab ta üldjuhul installatiivselt, hõlmates kogu ruumi. (allikas)
Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Kui aus olla, siis pole sellist teost, mis oleks loomata jäänud. Põhjus võib seisneda selles, et minu töömetoodika on selline, et enamus osa sünnibki nii öelda käigu pealt. Ette väga ei planeeri oma töid. Elu on näidanud, et kui mingitel põhjustel miski on pooleli jäänud siis kaugemas või lähemas tulevikus saab ka see teos lõpuks alati lõpetatud.
Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
Sellega on lood nii, et ma näen igal pool “skulptuure” ja “installatsioone” Aga ühed suured lemmikud on läbi aegade olnud ilmajaamad. Keset platsi aiaga piirnevad alad kus siis on igasugused ilusate kujudega …nimetame siis neid objektid. See mõjub alati ilusa kompositsioonina.. kuna need asuvad üldiselt kesed rohelust ja ilmajaamad ise näevad nagu mini kosmosejaamad välja siis on sellel ka magus kurb antropotseeni maik juures.
Millele-kellele teeksid monumendi või millise skulptuuri, kui ühtegi piirangut poleks?
Ma teeks kevadele.
Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti/ausammast?
Monument linna lindudele. Minu tagasihoidlik arvamus on et neid kiusatakse inimeste poolt.