Ahti Seppet on (s. 1953.a. Tartus) on peamiselt tuntud skulptorina ja skulpturaalsete installatsioonide meistrina, kuid viljelenud ka maali ja graafikat. Seppet lõpetas 1973.a. Tartu Kunstikooli puidu kunstilise kujunduse erialal. Ta on näitustel osalenud alates 1978. aastast (maalijana). Aastast 1990. on Seppet Kunstnike Liidu liige. (allikas)
Paralleelselt suuremate skulptuurivormide ja installatsioonidega olen lisaks tegelenud aeg-ajalt ka skulpturaalsete väikevormidega. Pidamata end ehtekunstnikuks olen neid tehes mõelnud, kuidas mõista väikevormi kui ehet. Kui ehe on EHE? Esimese tõuke annab ehete tegemiseks ikkagi NAINE, tema läheduse vajadus. Kui tähtis või tähtsusetu on ehte, selle väikevormi kantavus? Kuidas timmida vormi nii, et see tunduks ehte kandjale intiimse, ihaldusväärse objektina – märkamatu, kuid ülitähtsa kehaosana, mille puudumine paneks tähelepaneliku vaataja mõtlikult kulmu kergitama.
Antud töid kuubile olen mõelnud skulptuuride kavanditena, aga töö käigus viisin nad materjali (õunapuu, vaskleht, hõbeleht, kuldleht jne.). Nõnda sündis järjekordne seeria väikevorme-ehted. Mõtlesin, et mõnda võiksin ka ise kanda. Vastandina harjumuspärasele arusaamale, et kunst peab ILUS olema arvan, et loominguga tegelemist õigustab kunsti huvitavus. Mõtlen alati, et kunst peab HUVITAV olema, siis on ta ka ESTEETILISELT nauditav. Väldin oma loomingus ilulevaid plönne!
Arvan, et enamus ideid jääb minu puhul tegemata, sest skulptuuri valmimine, materjali viimine on kallis, aja- ja rahamahukas ettevõtmine. Kuna mu ettekujutusvõime on hea, piisab, kui see on „peas“ läbi töötatud. Kardan, et meie tavainimest ei vaimusta minu liiga keerulised ettevõtmised. Ikka tekiks küsijaid maksumaksja raha otstarbeka kulutamise kohta kui töö oleks avalikus ruumis ja tellijaks riigiasutus. Aga kunstniku enesetsensuur on mulle vastuvõetamatu.
Nähtamatuid skulptuure, maale, graafikat, muusikat on kogu loodus täis. Ole vaid mees ja avasta. Selle eest on Jumal hoolitsenud. Kunstiteoseid justkui suunatakse tegema, kui tegu pole just sotsiaalse tellimustööga.
Olen tihti mõelnud, et monumendi võiks teha südamele – uskumatu, kuidas ta ikka pidevas töös on! Aga siis edasi mõeldes on ka aju, jämesool ja teised organid ülitähtsad. Äkki siis juba ka nendele monument püsti panna?
Eestis võiks teha rohkem skulptuure, mis ühest küljest paneksid mõtlema, aga tekitaksid vaatajas ka üllatusmomendi ja hea tuju. Ka dekoratiivsed, sisulised objektid sobiksid. Kahjuks enamik skulptuure on meil nn. monumendid, kellelegi või millelegi, kust võib aastaid tähelepanuta mööduda…