Nähtamatu skulptuur

Kuidas tekib ja kus asub kunstniku teos enne, kui vaataja seda galeriis või linnaruumis näeb? Millised teosed sünniksid, kui aeg, raha ja kõik muud maailma ressursid loomingut ei piiraks? Kes või mis vääriks monumenti ja rohkem tähelepanu? 

Enne kui mõni teos vaatajale manifesteerub, on ta juba kasvanud kunstniku enda sees, tema ettekujutluses ja mõtetes. Näituse “Nähtamatu skulptuur” koosneb lugudest ja sketšidest, mis näitlikustavad, millest või kellest võiks saada skulptuur, kuidas need sünnivad või siis ei sünnigi. Vahel on nii, et mõned skulptuurid peavadki jääma nähtamatuks ja elama vaid meie endi ettekujutustes või muudes dimensioonides.

Näituse füüsiline installatsioon asub Loomelinnaku siseõues. Näituse kuraatorid on Bianka Soe ja Herkko Labi.

Elo Liiv

Elo Liiv on skulptorina tegutsenud üle 30 aasta. Liivi loomingut iseloomustab mitmekülgsus, installatiivsus ja eksperimentaalsus, monumentaalsus. Kunstnik valdab klassikalist skulptuuri, kuid on kaasa läinud ka valdkonnas toimunud muudatustega, talle meeldib eksperimenteerida video, mappingu, valguse ja kineetikaga – kasutades nii oskuslikult ära ka tehnoloogilisi võimalusi, mida kaasaeg skulptorile pakub.

Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Ma tahaks luua võimalikult vähe ressursse ja energiat vajavat immmateriaalset teost, mille sisu on nii tähendusrikkalt vajalik ja võimas, et selle mõju oleks monumentaalne ja ennast taasloov. See teos sünniks mõtte jõul ja tal polegi justkui kindlat vormi, oleks rohkem kui helendav kera, mis peale loomist loob elu edasi. Aga sellist elu, mis ei sõltuks söögiahelast. Ta oleks midagi sellist, mille lähedal on hea olla, kerge hingata, mis pakub lohutust ja inspiratsiooni. Võib-olla selline teos on olemas ja pole inimese luua ja mei ei näe seda. Mu mõtted jooksevad ummikusse selles kohas, et kui luua midagi võimast, siis igal võimsal asjal on paratamatult ka võimas jalajälg ja nii jõuame taas selle tagajärgede ja toiduahela toimel tuksuva maailmani.

Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
Jah, see on igapäevane, sest skulptuur on kolmemõõtmeline ja elu samuti. Võiks öelda, et kogu elu on skulptuur või installatsioon. Samuti meie ise – meie sees on nähtamtud liikuvad skulptuurid.

Millele-kellele teeksid monumendi või millise skulptuuri, kui ühtegi piirangut poleks?
Minuga on käinud koos pikalt üks monumentaalteos põdraratsutajast. Põdra ja inimese sümbioosist, mütoloogilisest ühendusest. Ma tahaks liikuda meie vanema pärimuse kihtidesse ja sealt tuua kaasaega midagi, mis mõtlema paneb ja ühendusi ajalooga loob. 

Ma ei saa selle joonist teha, kuna enamik minu teoseid on mul peas tundena ja ähmase visioonina ning kavandamine ahistab mind. Ma justkui kulgen läbi erinevate katsumuste selle ideeni ja ühel hetkel tean, et nüüd on valmis.

Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti/ausammast?
Just see sama, Inimese-looduse ühendus, dialoog, ühtekuuluvus.