Kirke Kangro on kunstnik ja kuraator. Pälvinud tähelepanu oma installatsioonide ja skulptuuridega, aga ka aktiivse kuraatoritegevusega. Hetkel töötab Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaanina ning installatsiooni ja skulptuuri õppetooli professorina.
Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Neid teoseid, mida olen mõttes loonud ja kujutluses arendanud, on kahtlemata tunduvalt rohkem, kui neid, mis on saanud teostatud. Ma usun, et selliseid teoseid on päris palju kunstnike peas ja ka visandiplokkides. Mõned erutavad ideed on jäänud ootama nii kauaks, kuni keegi teine sarnase mõtte või kontseptsiooniga lagedale tuleb. Mõned jäävadki pikapeale sinna “tolmu alla”. Mulle meenub, et millalgi, kui mängisin mõttes palju juhusliku objekti üks-ühele korduse ja objektis suuruse skaalaga, oli mul kujultlus luua juhusliku tolmutera täpne koopia, mis täidaks terve galerii. Anda mastaap juhuslikule mateeria-kübemele.
Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
Selliseid “peidetud” skulptuure tajun päris sageli. Mingil perioodil erutasid mind igasugused piirded – linnaruumis, interjööris, liikluses. Tassisin isgi laokile jäetud juppe atekasse, et seal edasi arendada piirde-ideed. Siis on mind väikesest peale erutanud natuke juhuslikult maastikule pandud ehitusmaterjalide virnad. Ühel Documental nägin, et Pierre Huyghe oligi terve maastiku sarnaste materjali-droppidega pingestanud.
Millele-kellele teeksid monumendi või millise skulptuuri, kui ühtegi piirangut poleks?
Sarnast ülesannet annan ma tavaliselt skulptuuri I kursuse tudengitele – kohaks saavad nad Vabaduse platsi – aga muidu piiranguid ei ole. Tuleb põnevaid eksperimentaalseid ideid, aga endale üllatuseks olen saanud päris palju ikkagi töid, mis püüavad vastata kellegi ootusele – pääsukeste parv, Eesti lipp jms.
Selline kujutlus piiranguteta monumendist on ise kontseptuaalne teos juba mõttena. No näiteks monument kujutlusvõimele, mis võiks olla näiteks unenäo salvestus, mis saadetakse kosmoseruumi.
Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti/ausammast?
Mina ise teeksin monumendi oma vanaemale – kes kandis minu jaoks väga palju neid väärtusi, mis on üldinimlikult olulised. Eetilisus, suuremeelsus, isetus.
Aga Eestis – neid väärtusi, mida tähistada, on küll – kasvõi näiteks suhteliselt suur sõnavabadus. Samuti võiks olla monument näiteks üksikvanematele.
