Kiwa (1975) võib pidada tõrksaks masinaks, kes nihestab leidmotiive ja -tsitaate. Sidudes anarhia- ja popiprintsiipe, varieeruvad kunstniku kasutatavad väljendusvahendid skulptuurist maalini, performance’ist videoni ja helist tekstini. (allikas)
Sotsiaalne skulptuur “Meediagräffiti” 1997
“Sotsiaalne skulptuur on mittemateriaalne ja seega nähtamatu.”
Kiwa
Messengeri vestlus
2022
“Kiwa on märkinud oma loomingulise biograafia alguseks 1997. aasta, mil ta alustas „meedia gräffitiga”. Tegemist on strateegiaga, mis seisneb oma kujutise või nime esinemises võimalikult paljudes meediaväljaannetes. Kunstniku sõnul pole oluline, kes sa oled, vaid see kuidas sa paistad, vältides oma tegevusele selgituste andmist. Nii nagu grafiti kirjutajate eesmärk on kirjutada linnaruumi erinevatele pindadele oma alter ego nimi, toimib „meedia gräffiti” samuti territorial pissing’una, jättes läbitud teekonnast ja vallutatud aladest maha oma nime nagu koer, kes poste „signeerib”. Sellest projektist on kunstnikul mitmete raamatupidajakaustikute ulatuses „tõestusmaterjali” seltskonnaveergudest, nupukestest, teadaannetest, arvustustest jms. Seda võib pidada ka püüdluseks kontrollida, mida enda kohta on avaldatud, kuid see kontroll ei saa kunagi olla kõikehaarav.”
Marika Agu
“Autoportree tundmatuga”
2015
“1997. aastal lõin sotsiaalse skulptuuri “Meediagraffiti”, mille eesmärk oli Kiwa nime võimalikult palju meedias jäädvustada. Kuna meedia oli 1990ndatel uus nähtus, siis kasutasin seda kui “lõuendit”, et uurida identiteeti. Tegin instagrami filtrid ja enda brändimise ja sisuloomise 25 aastat varem ära. Passiivse tarbimise asemel ma kunstnikuna sisestasin/häkkisin oma info analoogmeediasse.”
Kiwa
Messengeri vestlus
2022
Nagu veerevale kivile sammal ei kasva, nii ka Kiwa ei lase oma kuvandil tuhmuda, võttes eesmärgiks „meedia gräffiti” kaudu oma olemasolu meelde tuletada.
“Seda soosis 1990. aastate kontekst, mille konstitueeris kunstivälja katkestus, selle uuesti leiutamise vajaduse, nõudluse kunstniku järele, kes peegeldaks globaliseerumisega kaasnevat sotsiaalset olukorda, ning sealjuures võimalus saavutada kiiresti laialdane tuntus. Ajakirjandus muutus pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja tsensuuri kadumist niivõrd aplaks, et pisikesed detailid, mis ei pälviks igapäevaelus mingit tähelepanu, võimendati meediaväljaannete abiga sümboolseteks universumiteks. Väga oluliseks muutus imago kujundamine, millele tihtilugu oli iseloomulik seespidine õõnsus.”
Marika Agu
“Autoportree tundmatuga”
2015
“Õppisin skulptuuri, lõpetasin kooli traditsioonilise skulptuuri vastu mässava värvitud kipsportreede seeriaga „Lollipopi fiktsioon”, mis rääkis läbi meediafiltri tulnud keeles inimesekujulistest üldistustest ja üritas olla 200% kaasaegne, vastandudes valdavalt mugavusboheemlaslikule kunstile, mis seostus millegi pruuniga. Sellega oli ka kujutav kunst kui konformism minu jaoks ammendatud teema ja lõpuni räägitud keel. Sõnastasin eetilise printsiibi, et kunsti peab tegema mitte lähtuvalt mugavusest, vaid lähtuvalt sellest, mis on antud ajahetkel oluline.
Mis aga saab peale kolme mõõtme ammendumist? Eesti iseseisvumisega toimunud kultuuriline pööre oli loonud situatsiooni, mis seostub kõigega, millega seostuvad 90ndad. Üritasin nautida eelarvamusvabalt toda Ida-Euroopa burksi ja halva muusika, pärismaalaste odava glämmi ja wannabe-normcore’i, aga see ei osutunud võimalikuks. Hakkasin põhjalikumalt analüüsima massi- ja popkultuuri suhet, mis tänapäeval on kõigile selge, aga tollal tõepoolest ei rääkinud sellest keegi.
Jätkuna skulptuurile hakkasin kasutama Beuysi mõistet „sotsiaalne skulptuur” ning konverteerisin end ümber popstaariks, meediakuulsuseks ja supermodelliks. Smugeldasin ühe kunstnikupositsiooni kõikvõimalike aukude kaudu meediasse (mille suhtes kunst tegelikult oli ja on väljakirjutatud dissonants, situatsioon, millega miskipärast ükski mulle teadaolev kunstnik ei tegelenud) ja käsitlesin nime KIWA iga ilmumist kui graffiti tag’i. Tegin meediast (räägin www-eelse analoogmeedia ajajärgust) oma avaliku sodiseina ja teadetetahvli, intensiivsusega, mis tänapäeval iseloomustab sotsiaalmeedia hardcore-friike. Tegin meediast oma lava ja lavast oma meedia.”
Kiwa
“Autoportree tundmatuga”
2015
“Olla kuulus ei tähenda rohkemat ega ka vähemat kui olla re-presenteeritud ajakirjade lehekülgedel, arvuti- ja televiisoriekraanidel ning olla ihaldatud samamoodi nagu kingad, seelikud või muud aksessuaarid. Kuulsusejanu tähendab püüdlust mitte hajuda kaupade massi, jääda märkamatuks või eiratuks. Muuhulgas võib Kiwa-suguste meediakangelaste väljakujunemist näha kaubafetišismi kaasnähtusena. Kaubafetišism jõustub siis, kui reaalsete objektide vahetusväärtus on toodetud kapitalistlikes tingimustes, kui töö on selle tegijast võõrandatud.”
Marika Agu
“Autoportree tundmatuga”
2015
“Kas see projekt on läbi? Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Selles mõttes sai läbi, et see sai alguse seoses 1990ndatel tulnud meedia muutusega. Kui internet peale tuli, sai läbi. “Meediagraffiti” oli ajastu ja perioodi põhine, aga ajastu muutus. Selget punkti sellel lõpul pole. Ka mu muu kunstnikufookus muutus. Ma ei viitsi koguda mingeid ajaleheväljalõikeid enda kohta. Ja need minuga seotud asjad on veits tõsisemad ka kui 1990ndatel. Aga selget lõpp-punkti ei ole, sest mingi hetk lõppes justkui ära see meediahoorlus, kuigi mingi hetk ma justkui hakkasin jälle mingeid skandaale vms meedia jaoks tootma, aga siis oligi juba enda jaoks ära ammendunud.”
Kiwa
Messengeri vestlus
2022