Terje Ojaver (sünd 1955) on skulptor, kes on teinud abstraktseid ja figuratiivseid monumente, kohaspetsiifilisi installatsioone, performatiivseid parafraase, klassikalist skulptuuri, videot. Ta on loonud mitmeid tähelepanuväärseid monumentaalskulptuure avalikku ruumi. (allikas)
Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Neid ideid on mitmeid, mis on jäänud kavandi tasandile. Kõige enam oleks tahtnud teha kaasaegset monumenti inimkonda taas tabanud katkule, kujutades katkutohtrit ja seda läbi kultuuri, täpsemini kirjanduse ning oleks pühendatud Jaan Krossile. Teema on endiselt aktuaalne ja oluline, ning ma väga tahaks selle skulptuuri ära teha.
Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
Kõik kivid ja rändrahnud, pinnavormid ja siluetid silmapiiril on minu jaoks nähtavad ja teiste jaoks nähtamatud skulptuurid. Mikroskoopilise osa nendest kividest olen vorminud ja klooninud plastikust. Need kivid ripuvad õhus, ujuvad vees, veerevad munakivisillutisel, või lihtsalt seisavad ilmestades maastikku. Olen ise teinud ja tihtipeale üliõpilastelegi andnud ülesandeks teha ready-made`i, nii et nad oskaksid ära kasutada utilitaarset objekti mingis muus tähenduses. Sellel on üllatusi täis tulemus.
Millele-kellele teeksid monumendi või millise skulptuuri, kui ühtegi piirangut poleks?
Teeksin monumendi Tartu-vaimule. Kuuel Tartu jaoks erilisel ja tähenduslikul hoonel oleks küljes suured liikuvad erinevate lindude tiivad. Nendeks majadeks oleks Vanemuise teatri uus ja vana maja, Tartu Kunstimuuseumi viltune maja, Plasku, TÜ ühiselamu ja Tartu raekoda. Selline kineetiline skulptuur oleks värvilisest plastikust, hästi läbitöötatud aerodünaamikaga, elektrooniliselt juhitav ja nutikas. Loomulikult oleks projekt väga kallis ja töömahukas.
Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti/ausammast?
Teeksin monumendi Eesti tulevikule, rõhuga Maarahva naisel, emal, emakeelel ning meie Maarahva usule. On kurb, et noore eestlase aatelisus ja kodumaa-armastus on nähtav vaid iga nelja aasta tagant toimuval laulupeol ja eesti keel korra aastas, emakeelepäeval. Muul ajal rännatakse võõrsile ja pahatihti jäädaksegi, ning kõnekeel on täis anglitsisme ja võõrsõnu rohkem kui omakeelseid. Üks mu tuttav noor naine väitis tõsimeeli, et on kindel eesti keele peatses kadumises…
Eesti tuleviku monument oleks mastaapne maakunsti-teos kuskil Vooremaal, kus põhimaterjaliks oleks muld ja kõrguks erepunane naisesiluett, või mereranniku läheduses kus materjaliks rändrahnud ja hiiepuud.