Eesti kunstnik ja skulptor. Omandanud nii bakalaureuse- (2009) kui ka magistrikraadi (2015) Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas. Õpingute käigus on ta end täiendanud Soomes, 2009. aastal viibis Sepsivart Erasmuse programmi raames praktikal Villu Jaanisoo stuudios ja aastatel 2013-2014 vahetusõpingutel Helsinkis Kuvataide Akademias. . Aastal 2012 pälvis Sepsivart MTÜ Noor Kunst ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös välja antava Noore Kunstniku preemia.
Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Minult on elu jooksul mitu head jalgratast ära varastatud. Aastal 2012 oli selline mõte, et teha teos avalikku ruumi, täpsemalt Tallinna Vabaduse väljakule. Skulptuur oleks koosnenud minu jalgrattast ja hunnikust paksust ketist. Selle keti sisse oleksin mähkinud ja matnud enda veel alles oleva jalgratta selliselt, et ükski varas seda sealt välja ei jaksanuks kaevata. Ühe kraanafirmaga oli keti saamiseks juba kokkulepe olemas, aga täpsemaid detaile hetkel ei mäleta, et miks projekt siiski sellel ajal ei teostunud. Võibolla kartsin, et metall varastatakse ära.
Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
On need reklaami tulbad, mida igale poole avalikku ruumi ja kõnniteede keskele paigaldatakse. Kui avaliku ruumi kunsti paigaldamist saadavad sageli vaidlused ja probleemid siis nende väga palju ühisruumi hõivavate objektide suhtes pretensioone ei esitata. See on täielik nähtamatu skulptuur, olgugi et nähtaval. Ta on ühtlasi ka kõige levinum skulptuur.
Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti?
Seda ei peeta laialdaselt väärtuseks, aga me peaksime tegelema vananemise ja lagunemise temaatikaga,et seda paremini aktsepteerida. Kipume vanasid inimesi ja esemeid maha kandma. Selle jaoks saaksin teha laguneva monumendi, mis sisaldaks endas ka taassündi. Kasutaksin püsivate ja kaduvate materjalide kombinatsiooni, orgaanikat, taimi.