Berit Talpsepp-Jaanisoo (sündinud 1984 Tartus) on eesti kunstnik. Õppinud Tartu Kunstikoolis (2003–2007) ja Eesti Kunstiakadeemias (2007–2010) skulptuuri erialal ning lõpetanud 2011. aastal Glasgow’ kunstikooli magistrikraadiga. Talpsepp-Jaanisoo viljeleb skulptuuri ja fotograafiat, sageli neid valdkondi oma teostes ühendades. Ta elab ja töötab Soomes.
Juba aastaid tulen oma mõttes tagasi suuremõõtmelise reljeefse skulptuurigrupi juurde, mis koosneks mitmetest figuuridest. Selle reljeefi põhi võiks olla tehtud sarnases tehnikas, mida olen ennegi kasutanud – 3D skännimise abil salvestatud figuurid, mis on arvutitarkvara abil reljeefseks töödeldud, ja siis CNC freesi abil materjalist välja freesitud. Reljeef võiks olla kaetud erinevate materjalidega, näiteks fragmentidega fotodest, või väikeste klaasi- ja kivikillukestega, moodustades värvilise mosaiikse pinna. Kuna reljeef on kolmemõõtmeline teos, mis kinnitub seinale, on selles väga oluline element perspektiiv – mis on minu jaoks selle mõtte juures ehk see kõige köitvam asi. Inimesed ja esemed võiksid asetuda reljeefi eri sügavustel, eespool ja tagapool, suhestudes üksteise ja taustaga. Värve kasutades arvestaksin sügavusi, varje, peegeldusi, kaugusi. Mingit selget jutustust või lugu ma selle reljeefi loomise algpunktiks ei võtaks, vaid jätaksin figuurid neid ise looma. Reljeef võiks olla umbes 3-4 meetrit pikk, ja ehk nii 2,5 meetrit kõrge.
Idee sellise skulptuuri tegemiseks on mul olnud juba ehk viimased 5-6 aastat, ja see mõte on selgelt mõjutatud suurtest antiikaja reljeefidest, mida olen muuseumides näinud – eelkõige Parthenoni suur friis, frontoon ja selle figuurid. Parthenoni friisi imetlevad igal aastal sajad tuhanded muuseumi- ja internetikülastajad, kuid keegi ei tea täpselt, mis on see lugu, mida sellel näha võib. On sadu fragmente paremini või halvemini säilinud reljeefielementidest – draperiiga kaetud või paljaid jalgu ja käsi, ilma ninata päid, lahinguvarustuses või piduriideis kehasid, hobuseid, lehmi, istuvaid ja seisvaid figuure, kiivreid, oliivipuuoksi. Kuigi tõlgendusi on palju, pole selget otsust nendest veel leitud ja tõenäoliselt ei leitagi. Puuduvad näoilmed ja asendid tekitavad segadust, raske on arvata, kas praegune figuuride asetus on ikka olnud see õige? Sellistes ajaloolistes, kõvasti tsiteeritud, isegi müstifitseeritud fragmentides räägib puuduv sama palju või enam kui olemasolev. Olen isegi mõelnud, kuidas peaks minu kujuteldaval reljeefil olema – kas figuurid peaksid olema riides või mitte, peaksid nad olema ühes tükis või ehk peaksin neid kunstlikult ‘tükeldama’, näidates neist ainult fragmente?
Sellist reljeefi oleks väga põnev teha, kuid on mitmeid põhjuseid, miks see on jäänud tegemata – töö oleks väga aeganõudev (Usun, et teeksin sellist reljeefi 2-3 aastat), tehniliselt keerukas ja ka kallis. Samas tuletab see eelkõige tehniline huvi ja ka aukartus reljeefiga töötamise suhtes ennast aeg-ajalt meelde, ning tekib kiusatus hakata uuesti kavandeid joonistama. Võib-olla ühel päeval, kui õige aeg on käes, annan sellel kiusatusele järele. Või äkki sellist ‘õiget aega’ ei tule kunagi.