Johannes Luik “Kuhi”
2020 Ruumiinstallation
Kuraator: Mailis Timmi
Väljavõte IDA Raadio saatest Vitamiin K
(Jutustaja eemaldub viimasest teosest. Ta siseneb koridori. Kuulda on samme. Me kuuleme kuidas heli seintelt vastu kajab. Väikese ruumi reverb on üsna karm.)
Jutustaja: Järgmisena on meil Johannes Luige teos
(Väike paus ja sammud betoonpõrandal)
Jutustaja: Selle nimi on “Kuhi”. See on loodud aastal 2020. See on ruumiinstallatsioon. (Heli muutub natuke. On aru saada, et jõuame koridori lõppu. Järsku sammud muutuvad summutatuks põrandal oleva vaiba abil. Toa kõla on kadunud. Peaaegu nagu oleksime helistuudios)
Jutustaja: Oleme sisenenud suurde valgesse ruumi. Tuba on täiesti vaikne. (Jutustaja peatub. Kuuleme vaid ruumi õhustikku)
Jutustaja: Seinad on kaetud heliisolatsiooniga, mis ei lase helil ruumis ringi põrgatada. Tagaseina laius on umbes 14m. Ruumi sügavus on umbes 8m. Tuba on umbes 6m kõrge. (Jutustaja teeb väikese pausi. Vaikus)
Jutustaja: tagaseinas on aknad piki seina otse lae all. Need on umbes 60cm kõrgused. Tuba on täielikult täidetud hämara valge valgusega. Valguses on natuke sinist tooni. Valgus näib olevat keskpäevane valgus, otsese päikesevalguse käest väljas.
(Jutustaja teeb väikese pausi ja hakkab aeglaselt kõndima. Kuulete paksu vaiba pehmet summutatud häält)
Jutustaja: Toa keskel on suur objekt. Õhus ripub ajatuse ja vaikuse tunne. Põrandal on paks pehme vaip.
(Jutustaja peatub. Kuulete vaikust ja Ta hakkab taas liikuma. Kuuleme taas vaiba häält) Jutustaja: Sellele astudes on tunda pisut vajumist. Saame oma igast sammust pisut teadlikuks. Läheneme ruumis asuvale objektile. See on valmistatud puidust. See seisab umbes viieteistkümnel 20x15cm puittalal. Puittalad on maapinnale tasaselt asetatud. Näeme, kuidas ka talad on pisut vaiba sisse vajunud. Puittalad on umbes 2m pikad ja üksteisest umbes 50cm kaugusel. Puit on naturaalset värvi. Me näeme mööda talasid kulgevaid pragusid. Talade otstel on näha saagimise jälgi.
(Väike paus rääkimisel. Kuuleme summutatud samme)
Jutustaja: Õhus on tunda õrna puidu lõhna. Kuid on tunda ka teisi lõhnu. Natukene nagu metalne lõhn. See lõhn tundub kuidagi külm. Palkide peal on suur hunnik triivpuitu. Sellel on endiselt liiva ja mere lõhn. Triivpuit on laotud teineteise peale. See loob omamoodi kuhja. Triivpuit on tõmmatud kokku 4mm terastrossiga. Ikka tunneme, kuidas vaip vajub iga sammuga natuke. See on mõnus tunne.
Lõhn muutub intensiivsemaks, kuid see pole sugugi rõhuv. See pole halb. See on peaaegu hea.
(Väike paus rääkimisel. Kuuleme summutatud samme ja siis nad peatuvad. Heli põrkab nüüd pisut. Puit paneb heli natukene ringi põrkama.)
Triivpuitu on erinevat tooni. Mõnel neist on endiselt naturaalse puidu toon. Teised on peaaegu hallid. Mõnel tundub, nagu oleks nad kaetud valge peitsiga. Mõnel neist on selline tolmune kate. Mõnel neist on isegi vana värv maha kulunud. Nüüd on näha triivpuidu defekte. Kuhja alumise osa moodustavad suured palgid ja talad. Teravaid nurki on aastaid tuule ja mere poolt lihvitud. Kuhja kõrgematel kihtidel muutub puit õhemaks ja väiksemaks. Mõnel on väga loomulik oksa laadne välimus. Teisted tunduvad, nagu oleksid nad olnud mõne mööbli või hoone osa. Midagi, mis on inimese poolt välja jäetud ja looduse poolt tagasi võetud. Mõnes on augud, teistes praod. Mõni on kaotanud osa endast ja on näha murdekohti. Mõni on katki ja purunenud, kuid hoiab end endiselt koos.
(Väike paus ja Jutustaja hakkab uuesti kõndima. Vaip teeb kuhja ümber kõndides summutatud sahinat)
Jutustaja: Puidu otstes on väikesed augud. Üksteise lähedal paljastavad nad puidu struktuuri.
(On kuulda, kuidas Jutustaja laseb käega üle puidu pinna.)
Jutustaja: Kui läheneme kuhja teisele küljele, näeme, kuidas tross lõikab puitu sisse. Ainult natuke. Puidu servad on pisut punnis. Trossi ja puidu pinget on peaaegu tunda. Kaks materjali omavahelises pinge dialoogis. Osa puidust tundub pehkinud ja habras. Puit näeb tõesti kuiv välja. Nagu see oleks aastaid rannas olnud. Mõnel puidutükil võite näha natuke liiva. See on peidus puidu jämedas tekstuuris. Kuhja kõrgus on umbes 1,5m, kuid see tundub kuidagi kerge.
(Väike paus tekstis. Kuuleme vaiba vaikset kõla. Vaiba heli ja puudutus tunduvad samal ajal lähedal ja kaugel.)
Jutustaja: Me kõnnime ruumis ringi ja vaatame kuhja erinevate nurkade alt. Vaiba heli ja tunne, nõrga sinise tooniga pehme valge valgus ja mere lõhn tekitavad omamoodi nostalgilise tunde.
(Väike paus. Jäljed peatuvad)
Jutustaja: Mitte mingi spetsiifiline mälestus, vaid pigem tuttav tunne. Puidu tekstuur tekitab taktiilseid mälestusi. See loob omamoodi mälestuse olemisest.