Anna Mari Liivrand (1993) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle loomingusse kuulub ka joonistusi. Ta on tundlik looja, kes huvitub igapäevaste materjalide tavapärastest kasutusviisidest ja nendega seotud teadvustamata arusaamadest. Liivrand viitab poeetilises keeles kaduvusele ning sellega seotud melanhooliale tänapäeva ühiskonnas. Lisaks on ta tegelnud kunsti haprusega ja säilitamisvõtetega. Viimastel aastatel on kunstnik oma teoste fookusesse asetanud argirituaalid.
Kas on olemas teos, mida oled soovinud luua, aga see on jäänud tegemata?
Mina ei mõtle pigem mitte niivõrd teostele, mis on jäänud loomata, vaid pigem materjalidele, mis on jäänud kasutamata. Mu enda loomise protsess saab sageli alguse mingisugugusest äratundmisrõõmust või veetlusest seoses materjali või objektiga ning sealt edasi püüan ma nuputada, mida ma sooviksin selle materjaliga seoses edasi anda. Kas see on mõni meeleolu või uus tõlgendus materjalist? Oma stuudiosse olen kokku toonud igasuguseid selliseid materjale, mis võiksid ühel hetkel olla osaks teosest. Näiteks on mul hetkel laual soolaseep, mis on postamendiks kahele tarkusehambale ja tina tilgale. Päris teoseks pole nad omavahel põimunud, aga nii püsivad nad mul vähemasti meeles.
Kas mõni igapäevane objekt on muutunud sinu jaoks tähendustest tulvil skulptuuriks või omandanud kunstiteose staatuse?
Viimasel ajal olen sageli vaadanus kuntiteose või skulptuurina objekte, millel on huivitavad piirjooned. Minu jaoks tekitavad sellised objektid keskkonda põnevaid vaatemänge, kus saab silmitseda piirjoone enda kulgemist aga ka positiivi ja negatiivi vahelist mängu. Kohati tundub, et sellised intensiivsed ääred lõikavad obekti justkui taustst välja või siis just vastupidi muutuvad raamiks oma keskkonnale. Niimodi toimivad minu jaoks näiteks vanalinna kirikute tornid või minu stuudio aknast paistvad tööstusrajatised. Eriti põnev on vaadata neid piirjooni siis, kui väljas hakkab hämarduma ja objektid ise langevad juba varju, nende taga aga hakkab just õhtu värvid vahelduma.
Millele-kellele teeksid monumendi või millise skulptuuri, kui ühtegi piirangut poleks?
Ma pakkusin kunagi ühe projekti raames välja mõtte, et monument või skulptuur võiks olla hoopis lõnh. Monuentide eesmärgiks on millegi möödunu meenutamine ning oma vormiga mälestatava jaoks sobiva õhkkonna loomine. Lõhn on aga väga hea viis mälu käivitamiseks ja meeleolu loomiseks. Arvatavasti on meil kõigil olnud kogemus, kus mingisugune lõhn toob ootamatult tagasi ununenud tundemuse või mineviku sündmuse. Oleks väga põnev kui kuskil avalikus ruumis hõljuks üks lõnapilv, millesse sisenedes saaks kohtuda kas ootamatu meeleoluga või mälestusega.
Milline ühiskonnas laiemalt oluline väärtus või sinu enda jaoks keskne väärtus vääriks Eestis monumenti/ausammast?
Mina püstitaksin monumendi lõpetamatusele. Mulle tundub, et me liiga tihti ootame endi küsimustele lõplike ja hästi formuleeritud terviklikke vastuseid. Samas aga panevad just lahtised otsad meid edasi nuputama ja uurima ning viivad uutele radadele. Monument ise on muidugi üks väga lõpetatud ja piiritletud objekt ning seega natuke vastuolus lõpetamatuse mõttega…