Anne Rudanovski on Eesti skulptor ja kunstiõppejõud, kes on hariduse omandanud Eesti Kunstiakadeemias 1984–1990. Tema loomingut iseloomustab süvenemine inimtekkelise materjali paberi kui kultuuri sümbolisse. 2019. aastal viibis pooleaastasel ümbermaailmareisil, et dokumenteerida ja uurida kadumisohus käsitsi paberivalmistamist traditsioonilistes „pabeririikides” nagu näiteks Hiina, Jaapan, Korea. (allikas)
Eellugu. Aastaid tagasi hakkasin looma origamil põhinevaid paberist volditud objekte. Mitte, et origami oleks mulle meeldinud, vastupidi, origami mudelid tunduvad liiga lõpetatud ja selged, neid ma väldin. Mind võlub PABER materjalina, origami struktuursus ja kombinatoorika mitmekesisus; RUUT, millest kõik algab; kordustes sündivate objektide loomise PROTSESS. Kust ja kuidas need objektid tulevad? Voldin intuitiivselt valgest puhtast ruudukujulisest paberilehest kujundi. Materjali taktiilne tundlikkus ja protsess tõmbavad ligi, samuti keskendumise totaalsus. Peagi on volditud peopesasuurusi nurgelisi objekte kümneid. Nagu mingi liigi oleks avastanud!
Kõrvalepõige (võib jätta lugemata). Kõnealused objektid baseeruvad võttestikul, mis ulatub ajaloos tagasi pea paberi leiutamise aegadesse. Kõik toimuv on võimalik tänu taimsele inimtekkelisele materjalile, mis oma kiulise struktuuri tõttu teeb võimalikuks voltimise ja painutamise ning hoiab vormi. Kui rääkida tegevusest endast, siis erinevalt näiteks joonistamisest ja maalimisest, on tegevuses korraga vaja kahte kätt, mis rõhutab protsessi süvenemise kõikehaaravust, mille käigus juhtub see „midagi“, mida nimetan mõtlevate käte fenomeniks.
Tehniline pool. Kasutan oma praktikas 23 x 23 cm suurust Elephant Hide paberit, grammkaaluks 90 g/m2. Voltida on seda hea, paber ei väsi ja mitmekordsel ümbervoltimisel püsib endiselt värskena vormis. Ruudu jaotan poolitamise teel 2-4-8-16 x 16 ruudustikuks. Objekti loomiseks kasutan miura-volti ja „veepommi“ põhivolti, mis moodustab voltide kompleksi ja võimaldab volditud tasapinna lõpptulemuses ka sfääriks painutada. Eelvolditud ruudustik nurkadest lähtuvate diagonaalidega koosneb 256 ruudust, kasutusel on kaks voltimisvõtet ja sisemised (esteetilised) kaalutlused.
C.G.Jung räägib meie psüühika matemaatiliselt abstraktsest olemusest. Ta ütleb, et kui me käsitleksime arvu avastusena, mitte leiutatud arvutusinstrumendina, siis kuulub ta oma mütoloogilise loomuse tõttu jumalinimeste ja -loomade sfääri ja on samavõrd arhetüüpiline. Erinevalt nendest on arv aga „reaalne“, kuna teda võib kogeda hulgana, millega ta ehitab silla füüsiliselt kogetava ja imaginaarse vahele. Viimane on küll ebareaalne, aga tõeline (wirklich), kuna ta mõjub (es wirkt). (Jung 1995)
Kunstnikuna oled oma asjadega üksi. Niisamuti. Abstraktsed korrapärased vormid on ainus ja ülim vorm, milles inimene saab end välja puhata maailmapildi tohutust korratusest. Kas toimuv (valmivad objektid) on minu kaitsev vastandmaailm abstraktse loomingu näol ja abstraktsioonis väljendub introversioonimehhanism, või hoopis midagi muud, seda näitab aeg. (Jung 2005)
Kuni ühel hommikul ärkad ja näed. Need ju mandala objektid! Need on Ise seisundite krüptogrammid, mis läbi aasate mu laual end ritta seavad. Tõepoolest, kõik teed viivad ühte punkti, viivad edasi-tagasi ikka ühte punkti, nimelt keskpunkti. Mandala sümbol väljendab seda täna samamoodi nagu varastel ajaloo hommikutundidel. „/…/ arv iseloomustab ka vahendaja personaalset olemust.“ Jung on selle nimetanud Iseks. Kui valminud objektide seeria aluseks on minu Ise krüptogrammid, siis saan ma rahulikult selle tsentrisse toova tegevusega elu lõpuni jätkata; avastusretk Iseni tuleb pikk. Räägitakse, et lineaarset arengut ei ole olemas meie multidimensionaalses maailmas.
Teos. Mandala-objektid kui Ise krüptogrammid
Mandala-objektide teosteks vormistamine algab paberist voltimisega. Objekte on juba praegu üle viiekümne, protsess jätkub. Peale ruumiliste isendite valmimist tuleb need „liigitada“ ja luua grupid, mis alaliikidena ühele nö tahvlile mahutada tuleb. Järgneb pildistamine (seda tuleb teha ükshaaval alusele kinnitades) ja fotode töötlus. Pildistatud objektid monteerin üheks (mitmeks) suureks fotoks; objektid fotol 1:1 suurusega, et saaks reaalsed volditud objektid valmis fotole lisada. Lõpptulemusena on vaataja ees salapäraste ruumiliste objektidega foto(d). Milline objekt neist on ruumiline, milline fotoillusioon, see selgub alles lähemale astudes. Fotorealism on petlik. Raamitud töö eeldatav suurus on 120 x 90 cm. Või hoopis 90 x 90 cm? Ma pole seda veel valmis teinud.