Leena Kuutma (sündinud 1974 Tallinnas) õppis Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri erialal. Juba õpingute ajal osales ta mitmetel sümpoosionitel, workshopidel ja konkurssidel nii Eestis, kui väljaspool. Osalemine rahvusvahelisel keraamikasümpoosionil sai sügavama keraamika-alase huvi alguseks. Viimased 15 aastat ongi kunstnik ühendanud skulptuurile omast ruumikogemust keraamikale iseloomulike materjaliteadmistega. „Mõtlen nagu skulptor, töötan nagu keraamik“. Viimaste aastate loomingulised praktikad lähenevad siiski taas rohkem skulptuurile.
Minu jaoks on üks nähtamatu skulptuur Harju tänaval Kirjanike maja ees. Seal on küll üks suurepärane kuju, aga üks on puudu.
“Nähtamatu skulptuuri” näituse küsimuste kontekstis räägin lahti ühe skulptuurikonkursi kaasategemise protsessi, mis mul kohe seostus. Tegemist on Jaan Krossi monumendiga, mis on nüüd kenasti valmis. Vanameister Jaak Soansi Kross Harju tänaval on tõesti nauditav ja õnnestunud teos. Mul on siiralt hea meel selle üle.
Tallinna linn kuulutas konkursi välja. Avaliku ruumi konkursid nõuavad osalemiseks erinevaid oskusi, põhiliselt skulptori ja arhitekti omi, vahel ka maastikuarhitekti, inseneri, graafilise disaineri kompetentsi. Arhitekti ja skulptori tiim on siiski põhiline. Mulle on meeldinud teha tööd võrdväärsete partneritena, üksteise ideid katsetades ja aktsepteerides. Need on juhtunud olema tihtipeale naisinimesed. Seekord arutasime teemat arhitekt Üla Koppeliga (pildil Harju tänaval). Konkursside puhul on kunstniku roll tähenduste teema läbi jahvatada ja visuaalsesse, linnaruumis töötavasse kujundikeelde tõlkida, avades sellega teema erinevaid külgi. Vahetevahel kasutades ka figuraalset lahendust, aga igal juhul on see natuke nagu tõlketöö. Kunstniku asi on tuua linnaruumis nähtavale tähendused ja väärtused, need on tihtipeale seotud isikute tegevusega, aga mitte otseselt näiteks nende portreeliste näojoontega.
Kross oli teemana kõva pähkel, aga huvitav ka. Välja pakutud asukoht oli ülikomplitseeritud. Tegin plastiliinist ühe kõndiva Krossi visandi seitsmekümnendate tolmumantlis ja see oli surmigav. Mis meile mõlemale silma hakkas, oli fakt, et koduaknast pidi paistma skulptuur Krossist. Üksinda. Aga meie mälus on Kross alati koos Ellen Niiduga. Käevangus ilmusid nad Lennart Meri algatatud Vabariigi aastapäeva tähistamise vaibale, kehastades tasakaalukat vanakooli vaimukultuuri sfääri. Koos olid nad elus, töises mõttes olid nad partnerid, kes jagasid ühist keele, kirjutamise ning tõlkimise maailma. Ellen Niit on isegi kuskil kirjutanud, et ühised töötegemise tunnid hilisõhtul, kõrvuti paberitega sahistades, kui lapsed on magama läinud, on talle väga kallid. Ellen Niidu lasteluuletuste paistel on üles kasvanud mitu põlvkonda eestlasi. Kes ei teaks siis kasvõi “Rongisõitu”?
No ja nüüd monument ainult ühele, olgugi, et väga olulisele! Otsustasime, et meie kavand peab tulema ainult Jaanile ja Ellenile koos või üldse mitte. Kuigi lähteülesanne seda tegelikult ei võimaldanud, sest arvestama peab ka teostamise maksumusega. Nii ka sai. Kasutasime telefonikujundit, mis võimaldas mõlemat persooni reljeefina teineteisele helistamas kujutada. Aga aeg hakkas otsa lõppema, kogu töö vorm oleks vajanud veel aega. Vorm sai seekord ebakindel, aga saime siiski ostupreemia. Asi seegi!
Avaliku ruumi konkurssidega on nii, et nad on justkui mingid põnevad disainipuzzled, kus tükid on ette antud ning tuleb lahenduseni jõuda. Tingimused, kontekst ja tähtaeg on need tükid, mille sisse oma loova protsessi lahti laskma peab. Kuna inimene teatavasti ei ole loomult exceli tabelina toimiv, siis tuleb ette, et hea idee tuleb liiga hilja – nii ei jõua see aga vormistuda. Vahel on aga fookus mujal ja tulevad ainult keskpärased ideed, mida ei taha vormistada. Vahel, otsingufaasis lahtiste silmadega ringi tuiates võib juhtuda ka see, et mõni triviaalne objekt hakkab kujundina tööle, osutub märgiliseks ja seda saab kasutada teose teema, vormi või osana.
Alles mõni aeg hiljem, kui konkursitöö oli ära antud ja tulemused ei olnud veel tulnud, jõudsin ma motiivini, mis minu jaoks oleks Krossi loomingulise figuuri sobivalt lahti võtnud ja vaataja jaoks tagasi kokku pannud. Selleks on köielkõndija kujund. Issand, muidugi köielkõndija, kus mu silmad olid olnud! Tundlik balansseerimine oma ajastu võimalustel ning nõukogude ajal ajalooliste figuuride abil eestluse tunnetuse allhoovuse toitmine lugejates on see, miks teda kirjanikuna armastatakse.
Aga muidu – kui palju monumente, mis on pühendatud naistele, teile linnaruumis meelde tuleb? Elleni puudumine oli sisse kirjutatud riiklikku tellimusse. Ja puudu ta minu jaoks ta sealt endiselt on. Või on ta omal nähtamatul moel just kohal?